Kas parem on laenu võtta või laenu anda?

„Võlg võõra oma“, „Sõprus lõpeb sääl, kus laenamine algab“ ja „Kes teisele lainab, korjab enesele vihamehi“ on vaid mõned vanasõnad, kus käsitletakse laenamist ja laenuandmist.

Minu vanaisagi on mulle öelnud, et ärgu ma kunagi unustagu võlga tagasi maksmast, kuid kui ma olen laenu andnud, peaksin olema valmis selleks, et seda tagasi ei saa. Ma olen seda terve elu meeles pidanud ning võin öelda, et vanaisal oli õigus!

Asjade laenamisest raha laenamiseni

Rääkides asjade laenamisest, siis kunagi andsin sõbrale oma mälupulga, kus oli hunnikutes faile, pilte ja muusikat, sest tal oli pidu ja ta tahtis sealt muusikat laenata. Kui pidu läbi sai, küsisin sõbralt mälupulka tagasi. Ta ütles mulle, et praegu on juba hilja aga et ta kopeerib hommikul endale soovitud muusika ümber ja siis annab mulle tagasi. Hommikul ütles ta, et teeb seda pärastlõunal. Pärastlõunal ütles, et teeb seda homme. Paari päeva pärast ütles ta, et tal on kiire aga et nädala aja pärast saan mälupulga tagasi. Kuu aja möödudes läksin uuesti mälupulka nõudma ja lõpuks ta andis selle, kuid ma avastasin, et hulk faile oli puudu. Ma küsisin, miks ta need mu mälupulgalt ära kustutas, aga tema sai vihaseks ja ütles, et tema pole midagi teinud. Mul ei õnnestunudki originaalfaile tagasi saada ning meie sõprus sai ka läbi.

Üks teine sõber kurtis mulle, et ta on omadega täiesti põhjas. Ma olin nõus talle raha laenama, lootes teda sellega aidata. Ma olen teda pärast laenuandmist mitmel korral näinud, kuid ta ei maini kunagi isegi poole sõnaga, et ta on mulle võlgu. Mul on liiga piinlik, et seda talt uuesti küsida, sest ilmselgelt on ta kas laenuvõtmise unustanud või üritab tagasimaksmisest tahtlikult kõrvale hoida. Mina aga ei taha järjekordsest sõbrast ilma jääda…

Just neil põhjustel ma ei laena enam ei raha ega asju. Kui ma ka juhtun seda tegema, siis juba laenamise hetkel arvestan sellega, et ma ei saa asja või raha tagasi. Selliselt mõeldes väldin ma sõpradega tülliminekut, kuigi see, et ma üldse midagi laenaksin, on praeguseks väga harv juhus, sest ma ei ole ju põhjatu rahakotiga Jõuluvana.

Teine pool vanaisa tarkusest, on laenude võimalikult kiire tagastamine. Kui ma olen midagi laenanud, siis kuni tagastamiseni ma lausa tunnen endal laenukoorma raskust.

Laenukoorma raskus

Mul on kodus üks raamat, mille sees on mu sõbra nimi ja see on tagastamata laen. Ma laenasin selle raamatu aastaid tagasi lugemiseks, aga kui ma selle viimaks lõpetasin, oli sõber välismaale kolinud ning ma isegi ei tea, kus ta elab. Seetõttu ei saa ma seda raamatut talle tagastada ja võimalik, et kui ma isegi prooviksin, siis oleks see raamat talle nii tähtsusetu, et ta ei soovikski seda. Minule aga jääb tagastamata laenu nähtamatu koorem.

Ma tean lugu ka inimesest, kes laenas raha ühele vanale mehele. Enne aga kui mees jõudis raha tagasi maksta, ta suri. Kes siis peaks lahkunu võlgadega tegelema? Antud juhul võtsid kadunukese lähedased laenu tagasimaksmise üle, kuid alati ei pruugi laenuandjal õnneks minna.

Ja lõpetuseks – ma tean inimesi, kes laenavad kõike, mida neil vaja läheb. Nad laenavad suhkrut, piima, riideid, kingi ja üldse kõike, millele suudad mõelda. Nad võtavad asju loaga ja ilma loata ning kasutavad oma sõpru lihtsalt ära. Kuid… olgem ausad, neil ei olegi sõpru. Enamik inimesi lihtsalt kannatab sellist käitumist, kuniks see pole liiga talumatu.

Kõigi nende probleemide vältimiseks on ilmselgelt parim lahendus laenu mitte võtta ning laenu mitte anda. Vanasõnade koostajad ei ole oma ütlustega eksinud.

Leave a Comment: